Onu Moritza mälestused muutmata kujul
Raamatus meenutab onu Moritz oma lasteaia- ja koolikaaslasi, tööaastaid Tallinna Moemajas, Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja Lauristini-nimelises Masinaehitustehases ning ka inimesi, kellega ta erinevates situatsioonides kohtus. Seejuures peab Moritz väga oluliseks oma mälestuste jäädvustamise didaktilist aspekti – ta ei taha korrata ilmunud mälestusteraamatute pealiskaudsust. Lisaks on ta pühendanud arvukalt lehekülgi kunagise sõbra Alfonsi õpetlikule elukäigule, tema abielule salapärase Tiiviga ja viimase ootamatule kadumisele. Alfonsi ja Tiivi kriminaalne lugu jõuab politseijaoskonda ja nii ongi raamatus kaks paralleelset ja vastastikku põimuvat liini: Moritza elulugu ning Tiivi ja Alfonsi suhete keerdkäigud.
On raske öelda, kas Moritz saab aru, et tema elu on olnud paljuski mõttetu. Vaevalt. Seda enam, et eluõhtul hooldekodusse kolides jõuab ta järeldusele, et elu on alles ees. Seal kohtab ta ootamatult Tiivit ja nad abielluvad. Moritza kui seni paadunud vanapoisi mälestused lõpevadki tõdemusega: „Ma olen nii õnnelik.”
Teose peategelane onu Moritz figureerib ka David Vseviovi varem ilmunud raamatutes „Elulugu. Kaks esimest nädalat” (2019) ja „Onu Moritza sõnaraamat” (2021).
